Kliimapagulane jõudis laupäeval peale 5 kuud Hispaanias veedetud pagulust Eestisse tagasi. Nüüd istun 10 päeva karantiinis ja aega laialt käes, et taas üle hulga aja üks blogipostitus valmis kirjutada. Et miks ma Hispaanias olles rohkem ei kirjutanud? Materjali, millest kirjutada oleks ometi küll ja veel ju. Hm.. tõesti, miks?

Ühesõnaga - lahkusin Eestist 14. novembril 2020 ja Hispaaniast tagasi saabusin 17. aprillil.

Hiinaviiruse näitajad olid minu saabumise ajal novembrikuises Hispaanias üsna tagasihoidlikud. Seda kuni jõuludeni. Hispaania valitsus oli ettevaatlikult optimistlik aga samas kartes, et rahvas hakkab mässama, kui valitsus ei luba peredel pühade ajal kokku tulla ja lastigi suures osas piirangud vabaks jõulude ja kolmekuninga päeva vahelisel ajal. Peale pühi läks nakatunute kokkulugemisega jälle käest ära ja riik taas lukku. Juba esimesel pühadejärgsel nädalal hakkasid positiivsed näitajad jälle jõudsalt kasvama ja veebruari keskpaigaks olid indeksid taas laes ning polnud lootustki, et saaksin oma Keila suurusest linnast lähiajal väljapoole liikuda. Aga inimene harjub ometi ju kõigega, kui talle on oluline kogu ühiskonna nimel veidi pingutada. Hispaanlased tundusid selles olukorras veidralt solidaarsemad, kui seda on praegusel hetkel Eesti rahvas. Jah, kurdetakse, avaldatakse oma pahameelt niisamuti nagu Eestis aga kannatatakse kollektiivselt ja see aitab ennast selles energias paremini jätkusuutlikult kannatlikuks häälestada. Mina olen ilmselt üksiolemiseks veidi paremini ka treenitud, elasin ma ju ka Ontikal pool aastat sellises solituudis, kus loomadega rääkimine tuli juba paremini välja kui inimestega kommunikeerimine. Õnneks on meil siiski virtuaalsed suhtluskanalid, mille abil liigikaaslastega suhtlemist saab meelde tuletada ja elus hoida ja aitab mitte päris asotsiaalseks muutuda. Avastasin just ühe kirja, mille olin oma heale sõbrale märtsikuus Hispaaniast kirjutanud:

Palun vabandust, et varem su kirjale ei vastanud. See üksiolemine vist nii mõjubki, et arvad, et suhtled kellegagi aga tegelikult räägid iseendaga. Suht kriipi, kas pole? :)

Tegelikult ei ole muidugi hullu, ma olen isalt pärinud sellise budistliku rahu igas olukorras ja olgu see olukord siis kui veider või hirmutav tahes, leian mina endale alati mingi alternatiivi, et ei peaks hulludele, parasjagu maailmas toimuvatele asjadele ennast raiskama.

Siin Hispaanias on seda praegu teha vist isegi lihtsam, kui hetkel Eestis olles. Kodus on rahvas kuidagi rohkem stressis ja hirmul. Mina aga oma väikeses Päikeseranniku mägikülas justkui vanajumala seljataga. Veidi otsustasin oma mugavustsoonist vahepeal ka välja tulla - võtsin kohaliku „Give a Dog a Home“ koertepääste organisatsiooniga ühendust ja andsin ennast üles ajutise hoiukodu pakkujana. Pistan paar pilti mu kasulapsest selle kirjaga kaasa :) Aprillis sõidab see kolmekuune sabakandja Inglismaale, kus tal on juba ka päris kodu olemas. Eks peab olema valmis ohtrateks pisarateks, kui ma ta organisatsioonile tagasi pean loovutama aga mul on veel kuu aega aega, et hingeliselt ja moraalselt selleks hetkeks ennast valmis panna.

Luka lahkumispäeval oli tõesti ohtralt pisaraid. Mina tulin Eestisse, Luka sõitis paar päeva hiljem Inglismaale ja kohaneb nüüd Chesterfieldis. Lukast kirjutan ma pikemalt mõnes oma järgmises blogipostituses.

Kaks nädalat enne Eestisse tagasitulekut võtsin puhkust ja võõrustasin oma „sister from another mister’it“ ehk Agnit ja ta poega Sandrit ja veetsime koos ühe hiiglama ägeda puhkuse. Sai liitrite viisi Rioja veini ära joodud, esitasime väljakutse Hispaania aprillikuisele päikesele ning korraldasime Fuengirola rannas ära kärssamise võistluseid, sõime Andaluusia hõrgutistest ennast laiaks ja tegime mõned selfid Mijase imeilusas mägikülas. Tore oli. Agni jätkas oma puhkust Portugalis ja ma tulin nädal enne teda Eestisse tagasi. Ajal, kui viiruse kolmas laine ähvardab Prantsusmaa ja Saksamaa eeskujul ennast ka uuesti Hispaanias käima tõmmata.  

Tänaseks oma isolatsiooni kuuendal päeval Eestis on veider tunne, et elan jälle lihtsalt hommikust õhtuni. Pole hullu. Mu eest hoolitsetakse. Käiakse isegi mu eest poes ja ma lihtsalt tean, et mina olen tänu oma armsale pojale alati hoitud. Misiganes maailmas siis ka ei juhtuks. Vahepeal olin ära blokeerinud oma „trollidest“ sugulaste postitused, kes lolli järjekindlusega valeuudiseid sotsiaalmeedias jagavad. Nüüd läks vist VPN korraks errorisse ja mõned mõttetult provokatiivsed „uudised“ ilmusid jälle mu FB seinale. Ja siis sadas kohale päris uudis, et pikki aastaid vähk-kasvajaga võidelnud ja selle võitluse võitnud Lea Dali Lion oli sattunud "positiivse" diagnoosiga intensiivravi osakonda ja seal mõned nädalad hiljem viirusele alla vandus. Ma ei oska seletada, miks Blacky äraminek on taas üks nendest hingepõhja sügavalt puudutavatest hetkedest mu elus. Ma isegi ei tundnud teda ju nii isiklikult. Ta lihtsalt meeldis mulle kui soe ja südamega inimene. Inimene, kes oli saanud sõbraks ühe surmalähedase kogemusega – paranenud vähk-kasvajast. Ja siis.. vannub paari nädala jooksul alla teisele haigusele - sellele, „mida pole olemas“… Kirsti Timmer palus kovidiootidel Ringvaate saates nüüd„vait olla“… Tegelt ka, palun lihtsalt ärge rääkige enam, kui teil pole muud tarka öelda, kui et lambad oleme need meie, kes me laseme „meedial ennast ära tinistada“, paanitseme ilma asjata jne…

Ma ei tea muidugi, kas see inimene, kelle peale ma mõtlen, kirjutades allpool olevaid mõtteid, mu blogi üldse loeb aga on võimalik, et seda loeb veel keegi, kes on praeguses maailmapildis käitunud sarnaselt nagu see inimene. Need allpool olevad mõtted ja küsimused on siis suunatud neile, kes on oma põhimõtted vahetanud kõige selle vastu, mis kunagi on olnud kallis ja oluline.

Kas sa trolliksid ja jagaksid neid provokatiivseid (vale)uudiseid ka siis kui näiteks su isa või ema Covidi diagnoosi saaks ja hingamisaparaadi alla haiglas sattuks põhjusel, et ta ei suuda iseseisvalt enam hingata? Kas ka siis on sinu meelest see kõik mõttetu pandeemia paanika õhutamine?

 Kas on tore elada maailmas, kus su lähedased sinuga enam suhelda ei taha, sest sa nimetad neid idiootideks, rumalateks kaasa määgijateks, massiga kaasa minejateks, paanika õhutajateks jne? Kas inimesel, ka siis kui ta on näiteks su isa, pole õigust omaenda tervise ja elu eest otsustada ja ennast vaktsineerida, kui see temas turvatunde tekitab? Kasvõi psühholoogilise turvatunde, et olla jälle osa ühiskonnast, kasvõi kõige ehedamast soovist teha ühiskonna jaoks midagi olulist. Kes oled sina, et kellegi teise elutähtsaid otsuseid kritiseerida? Sul ei ole õigust öelda, et pandeemiast rääkimine ja rahvast faktidega kursis hoidmine külvab paanikat ja lõhestab ühiskonda. Seda teed sina oma rumalate, faktidel mittepõhinevate sotsiaalmeedia postitustega. Sina oledki ju see "meedia", kes maailma ja ka omaenda perekonda lõhestab. Kas on tõesti mõistlikum korraldada meeleavaldusi, ronida müürile ja oma siiras veendumuses rääkida rahvale, et maailmas ongi liiga palju inimesi ja praegune olukord on parim võimalik lahendus sellele probleemile?

Jah, ma olen nõus, et lahenduse otsimine praegusele olukorrale maailmas on väga palju ikka katsetamise faasis ja see kõik tundub kohati ebamõistlik. Teadlased, poliitikud ja arstid on justkui leidnud lahenduse aga kuna tegemist on kõigi jaoks alles väga uue, inimeste käitumise ja harjumuste abil järjest töökindlamaks muteeruva viirusega, siis on paratamatu, et lahenduste otsimine nõuab katsetamist ja katsetamine toob endaga kaasa paraku ka ohvreid. Aga säästab loodetavasti siiski meist selle suurema osa. Ja sellest on ju ometi vaja rahvale rääkida. Oleks see siis kuidagi parem, kui meid suures osas pidevas teadmatuses hoitakse?

Jah, me tõesti rääkisime kunagi, et selline liiga tihe immuunsüsteemi koormamine vaktsiinidega tundub kohati ebamõistlik. Ma olen endiselt veendumusel, et farmaatsiatööstus on praeguses maailmas arutult suureks kasumiahneks majandusharuks kasvanud. Aga me rääkisime sellest ikka väga mitu aastat tagasi, kui väga nakkavast ja inimestele eluohtlikust viirusest polnud veel haisugi. Täna, ka siis kui meie inimesed näevad selles võitluses õrna valgust tunneli lõpus, käib võitlus maailmas endiselt edasi ja need surijad ei ole mingi abstraktne inimmass - need on reaalselt kellegi lähedased ja kallid inimesed. Palun leia endas jälle üles see empaatia ja kaastunne, mis sulle sündides kaasa anti aga mis on mingil põhjusel või kellegi õhutusel su tagumisse südamesoppi ära kadunud. Ma tõesti ikka veel usun, et südamlikkus, headus ja teineteisest reaalselt hoolimine pole veel maailmast lõplikult kadunud (ennastohverdavad eesliini töötajad haiglates on aidanud mul veenduda, et see nii on) ja ma saan sulle ühel päeval andeks anda, et sa oled olnud õel, kuri, vastutustundetu isegi oma kõige lähedasema inimese vastu.

Täna on jah, kuidagi keeruline olla. Aga siit edasi hakkab jälle paremaks minema, eks?